Tervisepooltunni episood: Südame rütmihäired

Regionaalhaigla Tervisepooltunni üheksandas episoodis räägib südame rütmihäiretest südametervise kabineti ülemarst-kardioloogiakeskuse teadusjuht prof Margus Viigimaa.

 

 

Mida üldse saame südame rütmihäireks pidada ja millal peaks arsti juurde pöörduma?

Rütmihäired ongi sage põhjus, mis inimese arsti juurde toob. Ometi ei ole kõigil võime ise rütmihäireid tabada. On ka väga raskete rütmihäiretega inimesi, kes tunnevad, et süda on täiesti korras. Teisalt on jälle need, kes ühe-kahe vahelöögi tõttu hakkavad muretsema ja pöörduvad arsti juurde. Kui on üle pingutamist, magamatust, eriti kui inimene suitsetab, siis paratamatult süda reageerib mõne vahelöögiga, aga üldiselt on süda väga hästi kaitstud ja ei jää kergesti seisma. Küll aga võib püsivate rütmihäirete olemasolu viidata algavale südamehaigusele või muule probleemile. Neid peaks kindlasti uurima.

Rütmihäire diagnoosimine on tänapäeval päris kättesaadavaks tehtud, isegi moodsad pulsikellad annavad juba neist märku. Kui lihtne nende diagnoosimine tegelikult on?

Tõsi, mõned aparaadid on juba nii targad, et kui 3 korda järjest mõõta siis on võimalik tabada kodade virvendusarütmiat. Ja jälgimisseaded lähevad järjest paremaks.

Kuid ka harilik pulsi katsumine on hea oskus, osata endal pulssi leida ja tabada südame vahelööke.

Kodade virvendusarütmia määramine muidugi nõuab keerukamat aparatuuri ning seda peaks kindlasti võimalikult varakult diagnoosima. On oht vereklompide tekkeks südamekodades, mis lahti pääsedes kanduvad organismi laiali ja on eriti ohtlikud ajju jõudes, sest võivad esile kutsuda ajuinsuldi.

Õnneks on südamerütmihäirete uurimine väga heal tasemel. Saame näiteks patsiendile peale panna 2–3 päevaks Holteri monitori, mis määrab kõik südamelöögid – mõnel juhul pole need ohtlikud, teised jällegi on.

Kuidas südame rütmihäireid ravitakse?

Palju sõltub inimesest endast ja sellest, mis situatsioonis häired tekivad. Üldiselt kasutame kõigepealt ära kõik mittemedikamentoossed võimalused. Näiteks võib häire põhjuseks olla madal kaaliumi või magneesiumi tase veres, või on inimesel uneaeg lühike või esineb uneapnoe.

Loomulikult on olemas terve rida ravimeid, kuid need võivad tekitada kõrvaltoimeid ja et rütmihäire põhjuseid on palju, sobivad erinevatele inimestele erinevad ravimid. Sageli mõeldakse perekonniti, et kui sobib sugulasele, siis sobib ka minule. Nii see siiski ei ole, igat inimest tuleb eraldi uurida.

Ravimeid on kahte liiki: esimesed on vajaliku pidevaks raviks, et hooge ära hoida ja teised on pill-in-the-pocket tüüpi ravimid, mis on vajalikud juhuks kui hoog tekib. Kui viimased jäävad vajalikul hetkel liiga nõrgaks, siis on veel erakorralises meditsiinis olemas veeni manustatavad ravimid, mis on väga efektiivsed. Kõige kaasaegsemaks ravivõimaluseks on rütmihäirete kateeterablatsioonravi, mida näiteks meie haiglas väga intensiivselt arendatakse ja juurutatakse.

On ka kahte peamist liiki patsiente. Ühtedel on kiired südamepekslemise hood, mis on ühtlased ning tavaliselt kaasasündinud südame juhteteede tõttu. Nende raviefektiivsus on harilikult 90%, isegi 95%.

Teine liik patsiente on keerukama virvendusarütmiaga, neil on täiesti ebaregulaarsed südamelöögid ja tekib absoluutne südame rütmist äraolek. See on oluliselt ohtlikum diagnoos, sest puudub igasugune korrapärasus ja ajuinsuldi oht on kõrgem.

Raviks saab samuti kateeterablatsiooni kasutada aga edukuse protsent on oluliselt madalam, kusagil ⅓. Kas aga peab patsiendile rakendama tablettravi või on kohe tarvis kateeterablatsiooni, on juba diagnostika küsimus.

Üldiselt on meie edukus rütmihäirete ravis Regionaalhaiglas kasvanud, sest aparaadid on paremad ja arstid on veelgi kõrgema kvalifikatsiooniga. Rütmihäirete kabinet on kõrgel tasemel ning nemad oskavad kõige paremat nõu anda.

Kas kateeterablatsiooniga on võimalik ühekordse protseduuriga rütmihäirete probleemist jagu saada?

Jah, osadel patsientidel ongi nii, et hiljem enam kunagi rütmihäireid ei esine. Ent just need virvendusarütmiaga patsiendid, keda ma enne mainisin, vajavad tavaliselt korduvaid protseduure. Ja igal protseduuril on oma ohud. Kui me kohe esimesel ravikorral läheneme liiga intensiivselt, siis võime kahjustada elutähtsaid südameelektrisõlmi ning patsient võib halvimal juhul vajada südamestimulaatorit.

Üldiselt aga viiakse protseduurid läbi väga heal tasemel keskustes, kus ohuaste on madal ning rütmihäiretest saab vabaneda esimese, harvem 3-4 korraga. Ja tavaliselt antakse näidustus ablatsioonraviks inimestele, kelle süda ei ole väga kahjustunud.

Mida ablatsioonravi endast täpsemalt kujutab? Kaua ta kestab ja kui traumeeriv on see patsiendile?

Ei ole väga traumeeriv. Lihtsamatel juhtudel võib ta isegi alla tunni kesta. Keerukamate virvendusjuhtumiga patsientidel aga võib protseduur väldata tunde, sest otsitakse kohta, kus rütmihäire vallandub. Üldiselt ei ole tegu valurikka protseduuriga, ehkki võib esineda ebamugavustunnet. Ohtlikkusaste on tänapäevase aparatuuri ja heade spetsialistide olemasolul ka madal. Alati tuleb vaadata, kas see kasu, mida me soovime raviga saavutada kaalub tagajärjed üle.  Aga ma ütleks, et Regionaalhaiglas on kateeterablatsioon väga paljusid patsiente aidanud.

Kas patsient saab kiiresti pärast protseduuri koju?

Jah, tänapäeval saab inimene isegi pärast infarkti küllalt kiiresti koju. Nagu enne mainisin, siis ei ole need protseduurid seotud suure ohuga. Muidugi on väike verejooksu võimalus või saab südame elektrisõlm liialt kahjustada, ei funktsioneeri enam endistviisi ja nõuab südamestimulaatorit, ent see šanss on ikka väga väike.

Kui pikad protseduuride järjekorrad on? Ma saan aru, et nõudlus on suur.

Jah, nõudlus on suur ja meie rütmihäirete kabinet on päris ülekoormatud. Ma näen ka ise polikliinikus haigeid vastu võttes, et järjekorrad on pikad. Kui on tarvis rütmihäirete konsultatsiooni, siis spetsialisti vastuvõtule saamiseks peab ootama 34 kuud. Ooteaeg võiks olla 23 kuud, kuid see ei ole ainult meie riigi küsimus vaid sama probleem esineb kogu maailmas. Siis läheb veel aega kuni pannakse aeg protseduurijärjekorda.

Eluohtlikud variandid lahendatakse loomulikult kiiremini.

Kui on tegu ohtliku südame verevaegusega, infarktioht on suur, siis tehakse protseduur kiiremas korras.

Me paigaldame näiteks kõrge südameseisuohuga patisentidele tehisrütmuri, millel on defibrillatsiooni funktsioon. Defibrillaator võib anda elektrišoki mitu korda päevas ja siis kutsutakse patsient tagasi. Mis juhtub võimalikult kiiresti, esimesel või teisel päeval. Nii et võib öelda Regionaalhaigla on väga orienteeritud aktiivravile. Kui aga tekivad situatsioonid, mis on küll ebamugavad aga madala ohutasemega, näiteks paratsüsmid, siis ootavad patisendid oma plaanilised protseduurid kenasti ära.

Kui palju närvipinge ja stress südamerütmi mõjutavad? Paljud tunnetavad, et kui stressitase on kõrge, siis süda hakkab kloppima või jätab lööke vahele.

Sellist füsioloogilist tunnet esineb tihti just adrenaliinirohketes olukordades. Ja kui on tegemist patsiendiga, kellel on tõsised südamerütmihäired, siis ärevus tõsistes olukordades nagu tulekahju või lähedase surm mõjutab väga palju. Südameelektrisüsteem võib tasakaalust välja minna ning tekivad ohtlikud südamerütmihäired.

Rääkides südame elektrisüsteemist, siis nii mõnedki inimesed on saanud elus elektrilööke. Kui palju see mõjutab? Kas lambipirni vahetades saadud elektrilöök võib tulevikus südameprobleeme esile kutsuda?

Elekter on kahtlemata väga ohtlik, ta võib põhjustada südameseiskumise ja lõppeda äkksurmaga. Või kahjustada südame elektrisüsteemi ja hilisemas elus põhjustada südame rütmihäireid. Peame ikkagi arvestama sellega, et süda saab oma väikeseid biovoole, mis on millivoltides ja kui me laseme temast läbi sadu ja tuhandeid volte, siis võib asi väga õnnetult lõppeda. Siiski tavaliselt ei ole tagajärjed nii ohtlikud.

Seega peale elektrilöögi saamist oleks oluline kontrollis käia, isegi kui enesetunne on normaalne?

EKG peaks kindlasti tegema, sellega saame tähtsamast ülevaate. Ja kui on rütmihäirete kaebused tekkinud, siis saame teha rütmimonitooringu, kus Holteri monitor näitab väga täpselt ära, kas häireid on või ei ole.

dr Margus Viigimaa



Vererõhu mõõtmine